Esimene süneteetiline lennutund EC-135 simulaatoris

Kui aus olla siis ei uskunud kui instrutorid ja teadjad mehed seletasid et võib tekkida selline sündroom nagu simulator sickness kuna eluilmaski pole mul süda ei lennu ega veemasinas pahaks läinud.

Mina polnud seekord see mees!!

Õnneks ei läinud ka nüüd, kuid hiljem kui simulaartori konsooli taga istusin tekkis tunne nagu asjad kõiguksid sinu ümber. Kuid see tunne läks suht kiirelt üle. Siis sain teada et seegi on üks simulator sicknessi sündroomidest.

Lend EC-135 oli harjumatu, esimene osa lennust oli tunne nagu polekski varem lendamisega tegelenud, kuidagi ei tahtnud see ratsu mulle alluda ja mida rohkem ma üritasin seda hullemini hakkas perutama. Ühesõnaga reageerisin veidi üle. Siis aga näidati mulle et seda kopterit polegi vaja juhtuida et ta lendab ise, trimmid paika ja seisab, trimmid paika ja lendab horisontaalselt ja nii pea igal lennu osal. Tuleb ainult teada kui palju on vaja trimmida ja kuidas masin käitub.

Teisel osal lennust võtsin rahulikumalt üritades tunnetust kätte saada, tehes väga sujuvaid ja väikeseid liigutusi sain asjaga hakkama ja teine osa lennust kulges minu juhtimise all. Isegi ripplend ja maandumine tulid normaalselt välja.

Kokkuvõtteks: Lõpp hea kõik hea- masin ja mina jäime mõlemad terveks. Selle kõige seedimiseks sai tehtud väike saksa õlle.

Minu esimene filmitud sünteetiline lend.